1. Reguleerimine materjali viskoossuse alusel
Viskoossus on kõige olulisem pöörlemiskiirust mõjutav tegur. Üldiselt, mida suurem on materjali viskoossus, seda väiksem peaks olema kiirus ja vastupidi.
Madala{0}}viskoossusega materjalid(nt veepõhised lahused, lahjendatud happed/alused, madala kontsentratsiooniga suspensioonid): nendel materjalidel on hea voolavus ja neid on lihtne segada. Suurem pöörlemiskiirus (tavaliselt 500-1500 p/min) sobib massiülekande kiirendamiseks ja ühtlase segunemise tagamiseks. Näiteks lahjendatud soolalahuse segamisel võib kiirusega 800-1200 p/min kiiresti saavutada homogeense oleku.
Keskmise viskoossusega{0}}materjalid(nt emulsioonid, vähese tahke sisaldusega pastad, viskoossed lahused, nagu glütseriini-vee segud): nende voolavus on mõõdukas ja liigne kiirus võib põhjustada pritsmeid või õhu kaasahaaramist. Soovitatav on keskmine kiirus (300{6}}800 p/min). Näiteks õli-veesemulsiooni valmistamisel aitab kiirus 400–600 pööret minutis moodustada stabiilseid tilka, ilma et tekiks liiga palju õhumulle.
Kõrge{0}}viskoossusega materjalid(nt paksud pastad, suure kontsentratsiooniga suspensioonid, sulanud polümeerid): nendel materjalidel on halb voolavus ja kõrge segamiskindlus. Madal pöörlemiskiirus (50-300 p/min) on vajalik, et vältida mikseri ülekoormamist või materjali "kinni jäämist" ja mitte voolamist. Näiteks kõrge kontsentratsiooniga tärklisepasta segamisel tagab kiirus 80-150 p/min materjali ühtlase segamise ilma mikseri mootorit kahjustamata.
2. Reguleerimine materjali osakeste suuruse ja kõvaduse alusel
Tahke-vedeliku segamisel või tahke aine-segamisel, mis sisaldab osakesi, määravad osakeste suurus ja kõvadus kiiruse, mis on vajalik aglomeraatide purustamiseks ja ühtlase dispersiooni saavutamiseks.
Peened ja pehmed osakesed(nt talgipulber, pulbriline aktiivsüsi, peened orgaanilised pulbrid): neid osakesi on lihtne hajutada ja need ei vaja suurt nihkejõudu. Piisab mõõdukast kiirusest (300-800 p/min). Näiteks 200-silmalise talgipulbri dispergeerimisel vette võib kiirus 500-600 pööret minutis vältida aglomeratsiooni, põhjustamata pulbrit lendu.
Jämedad või kõvad osakesed(nt kvartsliiv, jämedad mineraalpulbrid, kõvad keraamilised osakesed): nendel osakestel on tugev aglomeratsiooni tendents ja nende purustamiseks on vaja suuremat nihkejõudu. Vaja on suuremat kiirust (800-2000 p/min), kuid on vaja jälgida, et segisti tiivik oleks kulumiskindel. Näiteks 50-meššilise kvartsliiva segamisel vaigumaatriksiks aitab kiirus 1200–1800 p/min liiva ühtlaselt hajutada, jätmata suuri aglomeraate.
3. Reguleerimine materjali volatiilsuse ja tundlikkuse alusel
Lenduvate või kuumustundlike{0}}materjalide puhul tuleb pöörlemiskiirust reguleerida, et vältida liigset kuumuse teket või lahusti aurustumist.
Lenduvad materjalid(nt etanooli-põhised lahused, madala-keemistemperatuuriga-lahustid): suur kiirus suurendab materjali ja õhu kontaktpinda, kiirendades lahusti aurustumist. Kasutada tuleks madalamat kiirust (200-500 p/min) ja võimalusel on soovitatav kasutada suletud segamisanumat. Näiteks etanooli-vee lahuse segamisel minimeerib kiirus 200-300 p/min etanoolikadu.
Kuuma{0}}tundlikud materjalid(nt bioloogilised proovid, ensüümid, termiliselt ebastabiilsed polümeerid): tiiviku ja materjali vaheline hõõrdumine suurel kiirusel tekitab soojust, mis võib materjali denatureerida või lagundada. Sobilik on madal kuni keskmine kiirus (100-400 p/min), vajadusel saab jahutamiseks kasutada mantelmikserit. Näiteks valgulahuse segamisel tagab ühtlase segunemise kiirus 150-250 p/min, põhjustamata kuumuse mõjul valgu denaturatsiooni.
4. Reguleerimine vastavalt segamise eesmärgile
Erinevad segamiseesmärgid (nt segamine, lahustamine, dispergeerimine, emulgeerimine) nõuavad ka vastavat kiiruse reguleerimist.
Lihtne segamine(nt kahe seguneva vedeliku segamine): Eesmärk on saavutada ühtlane koostis kiiresti, seega on sobiv keskmine kiirus (300-800 p/min).
Lahutamise edendamine(nt tahkete reaktiivide lahustamine lahustites): Mõõdukas kuni suur kiirus (500–1200 pööret minutis) võib kiirendada lahustumisprotsessi, suurendades massiülekande kiirust tahke ja vedela faasi vahel.
Emulgeerimine(nt õli-vees- või vesi-õlis{5}}emulsioonide valmistamine: emulgeerimiseks on vaja piisavat nihkejõudu, et purustada õlipiiskad väikesteks osakesteks, seetõttu on tavaliselt vaja suurt kiirust (1000–3000 p/min) ja sageli kasutatakse spetsiaalset emulgeerivat tiivikut.
Nanoosakeste dispersioon(nt nano-ränidioksiid lahustisse hajutamine): nanoosakesed on altid aglomeratsioonile, seega on vaja suurt kiirust (1500–3000 p/min) ja tugevat nihkejõudu ning mõnikord kombineeritakse abimeetmeid, nagu ultraheli abi.